Versailles lossi peegligalerii

Käisin Versailles'i lossis 2.juunil 2013. Loss oli tohutult suur ja selle külastamine võttis aega terve päeva ning ka siis jäi mul kindlasti palju asju nägemata. Loss on asub Prantsusmaal Versailles'i linnas. Loss ehitati 1661-1710 Louis XIV ajal. Tol ajal oli see Prantsusmaa kuninga, õukonna ja valitsuse residents. Hoone on baroki stiilis ja selle arhitektideks olid Louis Le Vau ja Jules Hardouin-Mansart. Maalija ja sisekujundaja oli Charles Le Bruin, kes rajas Versailles' lossi peegligalerii mis oli 72 m pikk.  Lisaks imelisele peegligaleriile on antud lossil ka täiesti uskumatu park, mille kujundajaks oli André Le Notre.

Enne sinna sisenemist olin näinud filmi Marie Antoinette, kus mitmedki stseenid olid tehtud just selles samas Versailles'e lossis. Saal oli tohutult võimas ja seal oli jalutada ääretult mõnus ning tekkis lausa aupaklik tunne. Saal oli veelgi suurem ja võimsam kui ma seda endale ette kujutada oskasin. Saalis on 357 peeglit ja 17 maast laeni ulatuvat akent, mis tekitavad kogu mastaabis väga erilise tunde. Midagi selle taolist ei ole ma kuskil mujal näinud ning vaevalt, et näengi. Usun, et see oli üks mu reisi parimaid kogemusi, mis jättis erilise tunde ja mälestuse.

Sacré-Cœuri kirik

Sacré-Cœuri kirik on ehitatud 1875-1914 aastail. Kiriku arhitektideks kuulutati välja konkurss, kus osales 78 arhitekti. Konkursi võitis Paul Abadie, kes juhtis kiriku ehitust kuni surmani. Peale seda võtsid ehituse üle Honoré Daumet, Jean-Charles Laisné, Henri-Pierre-Marie Rauline, Lucien Magne ja Jean-Louis Hulot. Kirik asub linna kõrgeimas paigas Montmartre'il ja paistab juba kaugelt üle Pariisi.

Külastasin kirikut 5.juunil 2013 ja ma polnud enne sellest midagi kuulnud. Teadsin varem kunstnike väljakust, kus oli rohkelt andekaid maalijaid. Lasin endastki portree seal teha, mis on mul siiani mälestuseks alles. Kirik oli nii suur, et pidin ümber kukkuma kui tippu tahtsin näha. Seda oli igalt poolt näha, kus iganes ma ka ei asunud, kuna asus Pariisi ühel kõrgeimas punktis. Selles kirikus ma sees ei käinud, kuid sellegi poolest tekitas kirik minus väga võimsa tunde oma suuruse, hiilguse ja huvitavate reljeefidega. Samuti sain ma hiljem uurides teada huvitava fakti - antud kirik on ehitatud põhimõtteliselt annetuste eest, sest kiriku ehitamiseks eraldatud raha sai otsa juba enne kui kiriku maapealsed struktuurid valmisid.

Jumalaema kirik Pariisis

Jumalaema kirik Pariisis "Notre-Dame de Paris" on kirik Pariisi Cité saarel. Seda hakati ehitama 1163 aastal ja lõpetati 1345 aastal, see tähendab seda, et tööd kestsid rekordiliselt 200 aastat. Külastasin seda 30. juunil 2013. Tornide kõrgus oli valmides 69 meetrit, kuid 19. sajandil lisati sinna veel 90 meetrine nelitistorn, mille autoriks oli Eugéne Emmanuel Viollet-le-Duc. Kuigi revolutsiooni ajal hävitati kirikute aardeid, siis õnneks on nendel kirikukelladel õnnestunud pääseda.
Jumlaema kirikus on toimunud varakult olulisi sündmusi: aastal 1239 tõi Püha Louis kirikusse Kristuse okaskrooni. Seal on kroonitud Inglise kuningas Henry VI. Aastal 1804 kroonis seal Napoleon ennast prantslaste keisriks ja oma abikaasa Josephine keisrinnaks.
Kirik oli hiilgavalt ilus nii seest kui väljast. Nii suure ja võimsa kiriku kõrval tekkis endal väga väike ja tähtsusetu tunne, kuid mitte halvas mõttes - vaid pigem oli tore näha midagi nii vägevat. Eriti meeldisid mulle kiriku aknad, mis olid ülimalt suured ja täis erinevaid värvilisi nikerdusi. Eriti ilus aga nende akende juures oli teadmine, et tol ajal olid kõik sellised asjad käsitsi tehtud. Seal sees viibimine tekitas veel ka tunde nagu ma elaksingi selles ajastus, mil see ehitati. 

Triumfikaar

Käisin Triumfikaart vaatamas 3.juulil 2013. Kaar asub Prantsusmaal Pariisis ja teda nimetatakse ka Võidukaareks. See on neoklassitsismi stiilis ja asub 12 tänava hargnemiskohas. Kaart hakati ehitama 1806 suve lõpus ja lõpetati 1836 aasta suve keskel. See on 50 meetri kõrgune ja arhitektideks olid Jean Chalgrin ja  Louis-Étienne Héricart de Thury. Kuigi triumfikaar tundub nagu sild, siis tegelikult püstitati neid tüüpiliselt hoopis monumentideks. Pariisi triumfikaar on püstitatud revolutsioonisõdades ja Napoleoni sõdades hukkunute auks.Triumfikaare võlvi all on I maailmasõjas hukkunud tundumatu sõduri haud.
See on samuti üks maailma kuulsamaid ehitisi, mida külastab aastas ligi poolteist miljonit inimest ja ma olin väga üllatunud kui seal käisin. See oli kordades suurem kui ma seda endale ette suutsin kujutada. Käisin ka kaare tipus ja mul õnnestus seda teha õhtusel ajal kui väljas oli hämar. See oli tohutult võimas ja tõmbas jalust nõrgaks. Tipust vaade Pariisile oli täiesti hämmastav ja mul on hea meel, et selle külastuse ette võtsin. Kui mul tekib kunagi võimalus, siis tahaksin sinna kindlasti tagasi minna ning seda imelist vaadet ka paremini jäädvustada, sest eelmisel korral olin vaatest niivõrd lummatud, et ei tulnud selle pealegi.

Mona Lisa

Mona Lisa maali külastus oli üks esimesi kogemusi, mille 2013 aastal Prantsusmaal käies sain. 
Mona Lisa maali autoriks on Leonardo da Vinci ja see maal loodi aastatel 1509-1519. Maal asub Prantsusmaal Louvre muuseumis, mis on maailma üks suurimaid muuseume. Lisaks muudele maailma kunstiklassikasse kuuluvatele maalidele on seal ka just see sama - Mona Lisa, mis on väidetavalt ka üks maailma tuntuimaid maale. 

Pildil on kujutatud rikka kaupmehe  Francesco del Giocondo naist Lisa del Goicondot. Maal on värvitud õlivärvidega ja pildi mõõtmed on 77X53. Antud maali eripärana võib välja tuua selle, et selle ajastu kohta on Mona Lisa väga tagasihoidlikult riides - ta on riietatud tumedasse ning ainsaks aksessuaariks on peas olev loor. 

See portreepilt ei vastanud päris minu ootustele, kui seda nägin. Koolis olime korduvalt näinud erinevaid jäädvustusi sellest maalist, kuid seal kohapeal sai sellega tutvuda 8 meetri kauguselt ja pilt oli ikkagi suhteliselt väike. Pean tunnistama, et minu arust on antud maal liiga ülehinnatud. Loomulikult ei saa öelda, et see minus midagi ei tekitanud. Esiteks oli juba väga huvitav näha, milline see maal siis päris elus on, millest nii palju kuuldud on. Samuti tekkis seda silmitsedes mul justkui silmside selle Lisaga. Usun, et kõik kes talle silmadesse vaatavad tunnevad nagu pilt tegelikult vaataks teda ja tahaks talle midagi öelda. See on teine eripära, mida selle maali juures just välja toodud ongi ja tänu muuseumi külastusele sain sellele ka ise kinnitust.